Facebook Twitter

Hölderlin

Joan Vinyoli

Vahel hurmab mind veel
teemantja valguse väel
laotusse lõigatud
järsu mäe puhas joon.
Ent minu ümber
tõuseb tihnik, metsistub
hekk, ja pärastlõunane
päike ju kõrvetavalt
mu peale langeb.

Servist räsitud iidne marmor
kesk pimedat padrikut,
eemal täiesti juba
lõbusaist teekäijaist,
kuulen, kuis aeglaselt
langeb oktoobrikuu
punaseid lehti.
Haljas eefeu
koltub mu tuunja
vaikuse müüril.

Vinyoli, Joan. «Hölderlin », Vikerkaar 11 (novembre 1992).
Traduït per Jüri Talvet
Amb el suport de: